Või on sellel pildil palju sügavam tähendus? Autor Ellen White

Lugemisaeg: 8 minutit

Suheldes nendega, kes teevad vigu, on kõige parem järgida Messia meetodit. Kui õpetajad käituvad ebamõistlikult ja on liiga ranged, võib see õpilase saatana lahinguväljale suruda. Kui "kristlased" käituvad ebakristlikult, hoitakse kadunud pojad Jumala kuningriigist eemal. Jeesus ütles: „Kes paneb pattu tegema ühegi neist väikestest, kes minusse usuvad, oleks parem, kui talle riputaks veskikivi kaela ja ta uputaks merre.” (Matteuse 18,6:XNUMX) Üks elu , ilma armastamata, nagu Messias oma lapsi juhendas, ei ole seetõttu tegelikult elamist väärt. Need, kes on nagu Jeesus, ei ole isekad, ebasümpaatsed ega külmad. Ta tunneb kaasa kiusatusse langenutele ja aitab langenutel näha oma katsumusi hüppelauana. Kristlik õpetaja palvetab oma eksinud õpilase eest ja koos temaga ega ole tema peale vihane. Ta räägib kurjategijaga pehmelt ja julgustab teda võitluses tumedate jõududega. Ta aitab tal Jumalalt abi otsida. Siis seisavad inglid tema kõrval ja toetavad teda vaenlase vastu standardi tõstmisel. Seega, selle asemel, et eksijate abi ära lõigata, on tal võimalus võita hingi Messiale. – Nõuanded õpetajatele, 266

Aidake nõrgemaid!

„Aga kes iganes neist väikestest inimestest, kes minusse usuvad, kukub, oleks parem, kui talle riputaks veskikivi kaela ja ta uputaks sellega merepõhja.” (Mt 18,6:XNUMX) NGÜ ) Väikesed, kes usuvad Messiasse, ei tähenda neid, kes on noored, vaid väikesed lapsed "Kristuses". See on hoiatus neile, kes isekusest jätavad hooletusse või põlgavad ära oma nõrgad vennad, kes on andestamatud ja nõudlikud, mõistavad kohut ja kohut teiste üle, heidutades neid. – Kodumisjonär, 1. veebruar 1892

Kas teie tee on üles või alla?

Need, kes töötavad hoolimatult ja hoolimatult, hoolimata sellest, mis nende arvates valel teel olevatest saab, neil on vale ettekujutus sellest, mida tähendab olla kristlane. Jeesus ütleb: "Kes iganes neist väikestest tähtsusetutest inimestest, kes mind usaldavad, minu juurde eksib, oleks parem, kui ta visataks sügavasse merre, veskikivi kaelas." (Matteuse 18,6:XNUMX NIV, GN) ) Mitte kõik, kes nimetavad end kristlasteks, pole Messiaga üks. Kellel puudub Messia vaim ja arm, see ei kuulu talle, hoolimata sellest, kui palju ta seda tunnistab. Sa tunned nad ära nende viljade järgi. Maailma kombed ja kombed ei vasta Jumala seaduse põhimõtetele ega hinga seetõttu tema vaimu ega peegelda tema iseloomu. Ainult need, kes on sarnased jumaliku kujuga, on Kristuse sarnased. Ainult need, kes on kujundatud Püha Vaimu tööst, elavad Jumala Sõna järgi ja peegeldavad Jumala mõtteid ja tahet. Maailmas on nii võlts- kui ka ehtsat kristlust. Inimese tõeline vaim avaldub selles, kuidas ta kohtleb ümbritsevaid inimesi. Võime esitada küsimuse: kas ta peegeldab Jeesuse iseloomu oma vaimus ja tegudes või näitab ta ainult loomulikke isekaid jooni, mis selle maailma inimestel on? Sellel, mida sa tunnistad, pole Jumala jaoks kaalu. Enne kui on igavesti liiga hilja ülekohut parandada, peaks igaüks endalt küsima: "Mis ma olen?" Meie asi on arendada iseloomu, mis teeb meist taevase Jumala kuningliku perekonna liikmed.

Me võime saada Messia sarnaseks ainult tema olemust uurides. Jumal on andnud inimesele võime Jumalaga kokku tõmmata. Nii saab ta õnnistada, ülendada, tugevdada ja õilistada mitte ainult iseennast, vaid ka neid, kellega ta kokku tuleb. Me õnnistame teisi, kui kujundame oma elu Messia vaimu, viiside ja tegude järgi. Need, kes võtavad oma elu enda kätte, heidutavad teisi, sunnivad neid alla andma ja ajavad hinged eemale oma Lunastaja juurest. Jeesus ütleb: "Kes minuga ei kogu, see puistab." (Matteuse 12,30:XNUMX) Ülevaade ja Herald, 9. aprill 1895

Messias tahab meid päästa ülimast õnnetusest

"Ja Jeesus kutsus ühe lapse ja asetas ta nende keskele ning ütles: Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega muutu laste sarnaseks, ei pääse te taevariiki. Kes alandab end nagu see laps, on taevariigi suurim. Ja kes sellist last minu nimel tervitab, tervitab mind. Aga kes iganes solvab üht neist väikestest, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, kui talle riputaks suur veskikivi kaela ja visataks ta mere sügavusse.” (Matteuse 18,2:6-XNUMX NLT)

Jüngrid olid omavahel vaielnud selle üle, milline neist peaks olema suurim, nagu saame teada selle sündmuse kirjeldusest Markuse ja Luuka kirjas. Jüngrid ei mõistnud valitsuse olemust, mida Messias tahtis luua. Nad ootasid maist kuningriiki maise võimuga; nende ambitsioon äratati, nad püüdlesid esikoha poole. Jeesus nägi läbi nende südame mõtted ja tunded. Ta nägi, et neil puudub alandlikkuse hinnaline arm ja neil oli veel midagi õppida. Ta teadis nende jututeemat, kui nad avalikult rääkisid ja arvas, et neid ei jälgita. Siis kutsus ta ühe väikese lapse ja ütles neile: "Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega muutu laste sarnaseks, ei pääse te taevariiki!"

Jeesus ütles ka: „Kes võtab vastu ühe sellise lapse minu nimel, võtab vastu minu. Aga kes iganes solvab üht neist väikestest, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, kui talle riputaks suur veskikivi kaela ja visataks ta mere sügavusse.” Siit tulebki meie Päästja mure, Tema tasud Expression. Inimene on loomingu krooniks. Jumala Poeg lunastas ta kujuteldamatu hinnaga. Keegi peale Tema ei suutnud taastada inimese moraalset jumalakuju, mis oli üleastumise tõttu kadunud. Jeesus tuli otsima ja päästma seda, mis oli kadunud. Teda kujutatakse tõelise karjasena. Ta jätab üheksakümmend üheksa kõrbe ja läheb otsima eksinud lammast. Ta jätkab otsimist kõige heidutavamatel asjaoludel, säästmata jõupingutusi ja ohte, kuni leiab hulkuva lamba; ja siis unustatakse eksinud lamba leidmise rõõmus kõik kannatused, katsumused ja ohud, mida ta lammaste pärast talus. Kui patune tuuakse tagasi Jumala karjasse oma patu tõelise kahetsuse ja Messiasse uskumise kaudu, on taevas rõõm. – Aja märgid, 6. jaanuar 1887

Patt töötab halvemini kui veskikivi

Jeesus võttis väikese lapse ja asetas ta inimeste keskele ning ütles: „Ma ütlen teile otse, kui te ei muutu täielikult [oma loomulikust, isekast iseloomust] ja ei muutu nagu väikesed lapsed [vabaks kavalusest, silmakirjalikkusest ja igasugusest isekusest. ja armastuseta], siis ei satu sa üldse Jumala uude reaalsusesse. Kes end selle lapse kombel põhja paneb, on Jumala uues reaalsuses kõige tähtsam. Ja kui keegi võtab endale sellise lapse, sest ta tahab oma elu minust lähtuda, siis ta võtab mind endaga kaasa. Aga kui keegi paneb ühele neist pisikestest, kes mind usaldavad, ülekohut tegema, oleks talle parem, kui talle riputaks veskikivi kaela ja ta uputaks mere põhja.” (Matteuse 18,2-) 6 DBU) Kui sügavat õppetundi see väide sisaldab mitte ainult jüngritele ja Juudale, vaid ka kõigile, kes tänapäeval Messiasse usuvad!

Juudas kuulis seda kõike, kuid arvas, nagu paljud tänapäeval, et see oli kohatu. Aga miks Jeesus selle nii sõnastas? Ta lisas: „Kohutav asi ootab neid, kes juhivad teisi pattu tegema. Kiusatus kurja teha on alati olemas, kuid see on halb neile, kes kutsuvad teisi sellesse kiusatusse. Nii et kui teie käsi või jalg püüab teid kurja teha, lõigake see ära ja visake minema. Parem on sul vigastatuna või halvatuna taevasse minna, kui olla visatud kõigi oma jäsemetega igavesse põrgutule. Ja kui su silm tahab sind kurjale ahvatleda, siis kustuta see välja ja viska minema. Parem on sul minna poolpimedana taevasse, kui et sul on kaks silma ja sind põletatakse igavesse põrgusse.” (Matteuse 18,7:9-XNUMX NL)

Messias tahab meile öelda, et iseloomu kujundamine nõuab hoolikat ja hoolikat tähelepanu. Juudas oleks võinud selle oma terava tajuga ära tunda, kui ta oleks olnud avatud sellele, mida Jeesus tahtis talle näidata. Tema taunitavad jooned oleksid siis kadunud ning ta oleks tasane ja alandlik nagu tema isand. – Aja märgid, 20. mai 1897

Hoiduge veskikivist elu lõpus

Isekus, enesearmastus, kurjus, ebasõbralikud teod ümbritsevad inimest ebameeldiva õhkkonnaga ja teevad südame kõvaks kõige hea vastu. Sellises seisundis lapsed ei kuula kiindumuse sosinaid, sest ahnus on söönud ära nende südame hea ja nad keelduvad oma vanematele lahkusest, mida nad võiksid neile anda. Kui kibe saab selliste laste elu lõpp olema! Neil ei saa olla õnnelikke mälestusi, kui nad ise vajavad kaastunnet ja armastust. Siis saavad nad paremini aru, mida nad oleksid pidanud oma vanemate heaks tegema. Nad mäletavad, et nad oleksid võinud oma vanemate hämarikuaastaid heledamaks muuta, et nad oleksid võinud minna mugavuse ja rahuga. Kui nad on keelanud neile selle tröösti nende abitu vajaduse ajal, siis jääb mälestus sellest nende südamesse kui veskikivi. Südametunnistuse piinad söövad su hinge. Teie päevad on täis kahetsust. Armastust, mida me oma vanematele võlgneme, ei mõõdeta aastates ja seda ei unustata kunagi. See jääb meie ülesandeks seni, kuni nad ja meie elame. – Käsikirja väljalase 13, 85