26. aprillil 1521 lahkus Luther Wormsist. Kurjakuulutavad pilved varjasid tema teed. Kui ta aga linnaväravast välja astus, täitus tema süda rõõmust ja kiitusest. "Saatan ise," ütles ta, "kaitses paavsti kindlust; aga Kristus on teinud suure murde. Kurat pidi tunnistama, et Messias on võimsam.

"Wormsi konflikt," kirjutab reformaatori sõber, "liigutas inimesi lähedale ja kaugele. Kui teade sellest levis üle Euroopa – Skandinaaviasse, Šveitsi Alpidesse, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia linnadesse –, võtsid paljud innukalt kätte Jumala Sõnas sisalduvad võimsad relvad.

Väljumine Wormsist: lojaalne ühe hoiatusega

Kell kümme lahkus Luther koos temaga Wormsi saatnud sõpradega linnast. Kakskümmend ratsanikku ja suur rahvahulk saatis vankri seinteni.

Tagasiteel Wormsist otsustas ta uuesti keisrile kirjutada, sest ta ei tahtnud esineda süüdlase mässajana. „Jumal on minu tunnistaja; ta teab mõtteid," ütles ta. „Ma olen kogu südamest nõus teie Majesteedile kuuletuma, olgu aus või häbis, elus või surmas, ühe hoiatusega: kui see läheb vastuollu Jumala elustava Sõnaga. Kõigis elulistes äriküsimustes on teil minu murdmatu lojaalsus; sest siin pole kaotusel ega kasul päästmisega mingit pistmist. Kuid igavese elu küsimustes allumine inimestele on vastuolus Jumala tahtega. Vaimne kuulekus on tõeline kummardamine ja see peaks jääma Loojale.

Samuti saatis ta peaaegu samasisulise kirja impeeriumiriikidele, milles võttis kokku Wormsis toimuva. See kiri jättis sakslastele sügava mulje. Nad nägid, et keiser ja kõrgemad vaimulikud olid Lutherit väga ebaõiglaselt kohelnud, ja nad olid paavstivõimu ülbe pretensioonide pärast väga mässanud.

Kui Karl V oleks mõistnud Lutheri taolise mehe tegelikku väärtust oma kuningriigis – mehena, keda ei saa osta ega müüa, kes ei ohverdaks oma põhimõtteid sõbra või vaenlase pärast –, oleks ta teda pigem väärtustanud ja austanud, mitte hukka mõistnud. vältima.

Raid kui päästeoperatsioon

Luther rändas koju, saades teel kummarduse kõigilt elualadelt. Kiriku kõrged isikud tervitasid munka paavsti needuse all ja ilmalikud ametnikud austasid meest keiserliku keelu all. Ta otsustas otseteelt kõrvale kalduda, et külastada oma isa sünnikohta Morat. Temaga olid kaasas sõber Amsdorf ja kärumees. Ülejäänud seltskond jätkas edasi Wittenbergi. Pärast rahulikku päeva puhkust oma sugulastega – milline kontrast Wormsi segadustele ja tülile – jätkas ta oma teekonda.

Kui vanker läbi kuristikku sõitis, kohtasid rändurid viit hästi relvastatud maskides ratsanikku. Kaks haarasid Amsdorfi ja vankri, teised kolm Lutheri. Vaikselt sundisid nad ta seljast maha tulema, viskasid talle rüütlimantli õlgadele ja panid ta lisahobuse selga. Siis lasid nad Amsdorfi ja kärumehe minema. Kõik viis hüppasid sadulatesse ja kadusid koos vangiga pimedasse metsa.

Nad kulgesid mööda käänulisi teid, mõnikord edasi, mõnikord tagasi, et pääseda jälitajate eest. Õhtu saabudes valisid nad uue marsruudi ning liikusid kiiresti ja vaikselt läbi pimedate, peaaegu tallamata metsade Tüüringi mägedesse. Siin troonis Wartburg tipul, kuhu pääses ainult järsu ja raske tõusu kaudu. Lutheri tõid selle kauge kindluse müüridesse tema vangistajad. Rasked väravad sulgusid tema selja taga, varjates teda välismaailma nägemise ja teadmiste eest.

Reformaator polnud sattunud vaenlase kätte. Valvur oli tema liigutusi jälginud ja kui torm ähvardas murda tema kaitsetule pähe, tormas tõeline ja üllas süda teda appi. Oli selge, et Rooma rahuldub ainult tema surmaga; ainult peidupaik võis teda lõvi küüsist päästa.

Pärast Lutheri lahkumist Wormsist oli paavsti legaat saanud tema vastu edikti, millel oli keisri allkiri ja keiserlik pitsat. Selles keiserliku dekreedis mõisteti Luther hukka kui "Saatan ise, kes oli maskeeritud mungaharjumusega meheks". Tema töö kästi sobivate meetmetega peatada. Talle peavarju andmine, söögi või joogi andmine, sõna või teoga abistamine või toetamine avalikult või eraviisiliselt oli rangelt keelatud. Ta tuleks kõikjalt kinni võtta ja võimudele üle anda – sama kehtis ka tema järgijate kohta. Vara tuli konfiskeerida. Tema kirjutised tuleks hävitada. Lõpuks keelati Reichist igaüks, kes julges seda määrust rikkuda.

Keiser oli rääkinud, Reichstag kiitis dekreedi heaks. Kogu Rooma järgijate kogudus rõõmustas. Nüüd oli reformatsiooni saatus pitseeritud! Ebausklik rahvahulk lõi värisema, kui keiser kirjeldas Lutherit kui mungarüüs kehastunud Saatana.

Sel ohutunnil tegi Jumal oma teenijale väljapääsu. Püha Vaim liigutas Saksimaa kuurvürsti südant ja andis talle tarkust Lutheri päästmise plaani jaoks. Frederick andis reformaatorile veel Wormsis viibides teada, et tema vabadus võidakse mõneks ajaks ohverdada tema ja reformatsiooni turvalisuse nimel; kuid ei olnud vihjeid selle kohta, kuidas. Valija plaan sai teoks tõeliste sõprade koostöös ning sedavõrd taktitunde ja oskusega, et Luther jäi sõprade ja vaenlaste eest täiesti varjatuks. Nii tema tabamine kui ka peidupaik olid nii salapärased, et isegi Frederick ei teadnud pikka aega, kuhu ta viidi. See polnud kavatsuseta: seni, kuni valija ei teadnud midagi Lutheri asukohast, ei saanud ta midagi avaldada. Ta oli veendunud, et reformija on ohutu ja sellest talle piisas.

Retriidiaeg ja selle eelised

Möödusid kevad, suvi ja sügis ning tuli talv. Luther oli endiselt lõksus. Aleander ja tema parteikaaslased rõõmustasid evangeeliumitule kustutamise üle. Selle asemel täitis Luther oma lambi ammendamatust tõevarust, et õigel ajal särama särada.

Mitte ainult tema enda turvalisuse huvides ei võetud Luther Jumala ettenägemise järgi avaliku elu lavalt maha. Pigem võitis lõputu tarkus sügavamate plaanide tõttu kõigi asjaolude ja sündmuste üle. See ei ole Jumala tahe, et Tema töö kannab ühe inimese pitserit. Teised töötajad kutsuti Lutheri äraolekul eesliinile, et aidata reformatsiooni tasakaalustada.

Lisaks on iga reformatsiooniliikumise juures oht, et seda kujundatakse rohkem inimlikult kui jumalikult. Sest kui inimene rõõmustab tõest tuleneva vabaduse üle, ülistab ta peagi neid, kelle Jumal on määranud murdma eksituse ja ebausu ahelaid. Neid kiidetakse, kiidetakse ja austatakse juhtidena. Kui nad pole tõeliselt alandlikud, pühendunud, isetud ja äraostmatud, hakkavad nad tundma, et nad sõltuvad Jumalast vähem ja hakkavad endasse usaldama. Peagi püüavad nad mõistusega manipuleerida ja südametunnistust piirata ning hakkavad nägema end peaaegu ainsa kanalina, mille kaudu Jumal oma kogudusele valgust heidab. Selle fännivaimu tõttu jääb reformitöö sageli edasi.

Wartburgi turvalisuses puhkas Luther mõnda aega ja rõõmustas lahingukärast kauguse üle. Lossimüüridelt vaatas ta igalt poolt pimedaid metsi, pööras siis pilgud taeva poole ja hüüdis: „Kummaline vangistus! Vangistuses vabatahtlikult ja siiski vastu minu tahtmist!” „Palvetage minu eest,” kirjutab ta Spalatinile. „Ma ei taha midagi peale sinu palvete. Ärge tülitage mind sellega, mida minust maailmas räägitakse või arvatakse. Lõpuks saan puhata."

Selle mägipaiga üksindusel ja eraldatusel oli reformaatori jaoks veel üks ja kallim õnnistus. Nii et edu talle pähe ei läinud. Kaugel oli kogu inimlik toetus, teda ei külvanud ei kaastunne ega kiitus, mis sageli viivad kohutavate tulemusteni. Kuigi Jumal peaks saama kogu kiituse ja au, suunab Saatan mõtted ja tunded inimeste poole, kes on vaid Jumala tööriistad. Ta asetab ta keskmesse ja tõmbab tähelepanu kõiki sündmusi kontrollivalt ettenägelikkuselt.

Siin on oht kõigile kristlastele. Ükskõik kui nad ka ei imetleks Jumala ustavate teenijate õilsaid, ennastohverdavaid tegusid, tuleb austada ainult Jumalat. Kogu tarkuse, võimed ja armu, mis inimesel on, saab ta Jumalalt. Kõik kiitused peaksid kuuluma talle.

Suurenenud tootlikkus

Luther ei rahuldunud kaua rahu ja lõõgastumisega. Ta oli harjunud aktiivsuse ja vaidlusi täis eluga. Tegevusetus oli tema jaoks väljakannatamatu. Neil üksildastel päevadel kujutas ta kiriku olukorda. Ta tundis, et keegi ei seisnud seintel ega ehitanud Siionit. Jälle mõtles ta enda peale. Ta kartis, et teda süüdistatakse arguses, kui ta töölt pensionile läheb, ning ta süüdistas ennast laiskuses ja laiskuses. Samas tegi ta iga päev üliinimlikena näivaid asju. Ta kirjutab: »Ma loen Piiblit heebrea ja kreeka keeles. Tahaksin kirjutada saksakeelse traktaadi kõrvatunnistusest, jätkan ka psalmide tõlkimist ja jutluste kogumiku koostamist niipea, kui olen saanud Wittenbergilt selle, mida tahan. Mu pliiats ei peatu kunagi."

Samal ajal kui tema vaenlased meelitasid, et ta oli vaigistatud, imestasid nad tema jätkuva tegevuse käegakatsutavate tõendite üle. Suur hulk tema sulest pärit traktaate levis kogu Saksamaal. Peaaegu aasta, olles kaitstud kõigi vastaste viha eest, manitses ja taunis ta oma aja levinud patte.

Ta tegi ka oma kaasmaalastele kõige olulisemat teenust, tõlkides Uue Testamendi originaalteksti saksa keelde. Nii võiks jumalasõna mõista ka lihtrahvas. Sa võisid nüüd kõik elu ja tõe sõnad ise lugeda. Eriti edukalt õnnestus tal pöörata kõik pilgud Rooma paavstilt Jeesuse Kristuse, Õiguse Päikese poole.

pärit Aja märgid, 11. oktoober 1883