Niipea kui ta Augsburgi jõudis, teatas Luther paavsti legaadile, et on linnas. Legaadil oli uudist kuuldes hea meel. Ta oli kindel, et see tülikas ketser, kes häiris kogu maailma, on nüüd tema võimuses ja vandus endale, et ta ei tule Augsburgist välja nii, nagu ta sisse tuli.

Legaadi sulane, libe Itaalia õukonnaametnik [nimega Urban di Serra Longa], meelitas end, et reformaatorit on lihtne õigeks teha. Seetõttu esitles ta end talle suure sõbrana ja õpetas talle tähtsaid etiketti, et sisendada temasse aukartust selle suurmehe ees, kelle ette ta pidi ilmuma. Ta ärgitas Lutherit viivitamatult legaadi juurde saatma; kuid Luther ütles rahulikult, et vajab esmalt turvalist käitumist.

Ettevõtlik itaallane hüüatas oma ebaõnnestumise pärast: "Ja kui kõik inimesed su maha jätavad, kuhu sa varjud?" "Taeva poolt," vastas reformaator aukartusega silmitsedes.

Luther sai peagi oma turvalise käitumise ja valmistus legaadiga audientsiks. Kui ta sellest teada sai, oli see aukandja [see oli kardinal Thomas Cajetan] segaduses: kuidas ta peaks nii jõulise mehega hakkama saama? Nii pidas ta sõpradega nõu. Üks ütles, et teda tuleks veenda tagasi ütlema; teine, et ta tuleks arreteerida ja vangi panna; kolmas andis julgelt nõu, et parem oleks, kui ta kõrvaldataks; samas kui neljas soovitas püüda seda õrnusega võita. See soovitus näis olevat kõige ohutum. Seda tahtis ta pärast teha.

Esimene kuulmine

Esimeses vestluses reformaatoriga oli legaat viisakas ja reserveeritud. Ta lootis, et Luther loobub igast punktist ilma arutelu ja kriitikata, ja ootas vaikides, kuni ta hakkab oma õpetusi tagasi võtma.

Luther selgitas, et astus legaadi ette, kuna paavst oli tal seda palunud ja see on kooskõlas Saksimaa kuurvürsti sooviga. Ta esitles end talle püha kristliku kiriku alandliku ja kuuleka pojana. Siis jõudis ta asja juurde: »Tunnistan, et avaldasin siin arutlusel olevad teesid. Olen valmis alandlikult kuulama kõiki minu vastu esitatud süüdistusi. Kui ma tõesti eksin, tahaksin, et mulle õpetataks tõde.

Legaat kiitis Lutheri alandlikkust ja andis talle kohe teada, mida temalt oodatakse: „Esiteks, sa pead minema tagasi oma töö juurde, tunnistama oma vigu ja tagasi võtma oma vead, teesid ja jutlused. Teiseks peate lubama, et ei avalda oma arvamust enam. Ja kolmandaks peate olema ettevaatlikum ja vältima kõike, mis võib Kirikut häirida või häirida.

Luther palus näha kardinali tunnistust, mis volitab teda asja selgitama. Seda talle aga ei antud. Pigem nõuti, et ta peaks oma vead tagasi võtma. Seejärel lahendas kardinal ülejäänu kirikuga.

Nüüd tahtis Luther teada, milles ta eksib. Kardinal vastas põlgliku ilmega: »Eelkõige peate tagasi võtma kaks oma teesi: Esiteks, et indulgentside aare ei koosneks meie Issanda Jeesuse Kristuse teenetest ja kirgedest. Teiseks, et inimene, kes võtab vastu püha sakramendi, vajab usku talle pakutavasse armu – kui see oleks olnud üldtunnustatud, oleksid need teesid Rooma kaubandusele lõpu teinud. Nad oleksid ümber lükanud rahavahetajate lauad ja ajanud templist välja kõik, kes olid teinud päästva armukauba.

Legaat oli lubanud järgida seda, mida Pühakiri ütles; kuid sellegipoolest apelleeris ta paavstide määrustele indulgentside kasuks. Luther selgitas, et need resolutsioonid ei olnud tema jaoks piisavad tõendid sellistes olulistes küsimustes, "kuna need moonutavad Pühakirja ega viita neile toetuseks". Legaat vastas: "Paavstil on võim kõige üle." "Välja arvatud Pühakirja üle," vastas Luther tõsiselt. «Välja arvatud Pühakirja üle!» kordas legaat põlglikult, kinnitades, et paavst on nõukogudest kõrgem ja igaüks, kes seab kahtluse alla tema võimu, saab nõuetekohase tasu.

Teise teesi kohta, mis ütles, et armu saamiseks on usk vajalik, ütles Luther, et ta peaks Jeesuse salgama, kui ta sellest punktist loobub: "Seetõttu ma ei saa ega taha sellest punktist loobuda, kuid Jumala abiga lõpp hoidke temast kinni."

Legaat vastas vihaselt: "Meeldib see teile või mitte, peate selle punkti täna tagasi võtma. Vastasel juhul lükkan ma kõik teie õpetused tagasi ja mõistan need hukka.

Luther vastas: »Ma järgin oma tahtega täielikult ISSANDA tahet. Ta teeb minuga seda, mis tema silmis õige on. Isegi kui mul oleks sada pead, kaotaksin ma pigem need kõik, kui tühistaksin selle, mida olen püha kristliku usu kohta öelnud.

"Ma ei tulnud siia teiega vaidlema," vastas prelaat. "Katkuge või valmistuge oma väljateenitud tagajärgedeks!" Nii lõppes esimene kohtuistung.

Teine kuulamine

Teine kohtumine toimus järgmisel päeval. Sellel osales palju kõrgeid inimesi. Luther luges assambleele ette avalduse, milles väljendas oma austust Kiriku vastu, armastust tõe vastu, valmisolekut vastata kõikidele vastuväidetele oma õpetusele ja valmisolekut esitada oma õpetused erinevatele juhtivatele ülikoolidele hindamiseks. Samal ajal protesteeris ta kardinali palve vastu panna ta tagasi astuma, ilma et oleks oma viga tõestanud.

Legaadi vastus oli: “Lõpeta ära ja tee seda kohe!” Ta paiskas lõputu sõnavoo üle Lutheri, nii et ta ei saanud vastata. Seetõttu palus reformaator, et tal lubataks kirjutada oma vastus kahele süüdistusele, mis käsitlevad indulgentse ja usku. Tema palve rahuldati lõpuks.

Kolmas kuulamine

Kolmandal kuulamisel esitas Luther oma vastuse, näidates, et tema seisukoht põhineb Pühakirjal. Ta väitis kindlalt, et ei saa tõest loobuda. Legaat suhtus Lutheri selgitusse põlgusega. Ta möllas ja möllas lakkamatult ega lubanud, nagu ka eelmisel istungil, Lutheril sõna võtta. Vägivaldsete süüdistuste ja korduvate viidetega paavsti määrustele jätkas ta klammerdumist indulgentside doktriini külge ja kutsus Lutherit üles loobuma.

Legaat sai lüüa nende endi relvadega

Reformaator teatas lõpuks, et ta tühistatakse, kui indulgentside õpetuse aluseks olnud põhimõtet suudetakse tõestada paavsti määrustest endist. Kõik olid selle ettepaneku üle üllatunud. Lutheri sõbrad olid jahmunud ja mures. Vaevalt suutsid legaat ja tema toetajad oma rõõmu varjata. Kuid nende juubeldus muutus kiiresti segaduseks. Luther astus kardinalile omal pinnal vastu ja purustas ta.

Mõistes, et Lutheri argumendid olid ümberlükkamatud, näis manipuleeriv prelaat kaotavat kannatuse ja karjus vihaselt: "Tühjendage või saadan teid Rooma, kus kohtunikud teie juhtumit arutavad. Ma ekskommunitseerin teid ja kõik teie parteimehed. Igaüks, kes sind kasvõi korra toetab, lööb minu poolt kirikust välja. Olen saanud selleks täielikud volitused Püha Apostliku Tooli käest. Kas arvate, et teie kaitsjad suudavad mind peatada? Kas arvate, et paavst kardab Saksamaad? Paavsti väike sõrm on tugevam kui kogu Saksamaa kokku.

"Kas te oleksite nii lahke," vastas Luther, "ja edastaksite minu tänase kirjaliku vastuse koos mu alandlike palvetega paavst Leo X-le?" Kardinal vastas üleoleval ja vihasel toonil: "Tühjenda või hüvasti!"

taganema

Luther kummardus ja lahkus koos oma sõpradega, samal ajal kui kardinal ja tema toetajad vaatasid teineteisele segaduses ja imestunult. Sest nad ei oodanud seda tulemust. Kardinal ja reformaator ei kohtunud enam kunagi.

Paljastav vaatemäng

Lutheri pingutused sel puhul ei jäänud viljata. Kohal olnud suurkogul oli võimalus neid kahte meest võrrelda ja kujundada oma arvamus hingest, mida nad hingasid, ning nende positsioonide tugevusest ja õigsusest. Milline kontrast! Reformaator oli lihtne, alandlik ja kindel, seistes Jumala väes ja omades tõde. Seevastu paavsti esindaja oli enesemeelsus, võimukas, üleolev ja ebamõistlik ega suutnud välja tuua ainsatki argumenti Piiblist, vaid hüüdis kirglikult: "Ole ära või ma saadan su Rooma kohtuotsust saama. !" Sellegipoolest avaldasid legaadile reformaatori kuulamised sügavat muljet. Hiljem mõtles ta ise ümber ja pöördus oma vigadest kõrvale.

lend

Luther jäi Augsburgi vaid paar päeva pärast seda, kui tema viimane kohtuistung kardinali juures lõppes. Enne linnast lahkumist kirjutas ta aga legaadile lugupidava kirja, milles teatas, et tal ei ole mõtet oma viibimist pikendada, kuna teda ei anta edasiseks ülekuulamiseks, kui ta ei loobu. „Seetõttu asusin taas Issanda nimel teele, et leida koht, kus saaksin rahus elada.” Ta kinnitas lõpetuseks, et ta pole toime pannud kuritegu ja seetõttu pole tal midagi karta. Ta andis selle kirja oma sõpradele, kes viisid selle pärast tema lahkumist legaadile.

Seejärel lahkus Luther Augsburgist hobuse seljas enne päevavalgust. Tema ainsaks kaaslaseks oli linnafoogti antud giid. Tumedate eelaimustega suundus ta salaja läbi linna pimedate ja mahajäetud tänavate. Valvsad ja julmad vaenlased kavandasid selle hävitamist. Kas ta püüaks nad kinni? Need olid hirmu ja tõsise palve hetked. Ta jõudis linnamüüris väikese väravani. See avati talle ja ta võis koos kaaslasega vabalt mööda sõita. Väljas olles lõid põgenikud galoppi. Varsti olid nad linnast kaugele maha jätnud. Saatan ja tema saadikud said lüüa. Mees, keda nad olid enda võimuses arvanud, oli põgenenud nagu lind linnupojavõrgust.

Aja märgid, 12. juuli 1883